"Santa Claus Conquers the Martians" (1964)

Võluvalt halb jõulufilm, mis võiks tuua killukese päikest meie lobjakast ja libedusest täidetud pühadejärgsesse pohmelusse. Jääb arusaamatuks, kellele, miks ja milliste droogide mõju all 60ndatel selline mängufilm tehti, kuid tänapäeval on ta B-kategooria klassikute reas omale auväärse koha kindlustanud. Vaadakem seda probleemi lähemalt!

Marsi lapsed on kurvad. Marsi vanemad lähevad 800-saja aastase Targa juurde nõu küsima. Tark vastab, et tegu on hooajalise nukrusega, mis tuleb olematust lapsepõlvest ja mänguasjapuudusest ning lööb eriti tugevalt välja jõulude ajal. Nii kuulevadki marslased esimest korda maalasest nimega Jõuluvana.

Hoolitsevate vanematena otsustavad nad ette võtta kosmoserännu ja Jõuluvana Marsile toimetada. Laserrelvade ja robotite abiga õnnestubki neil vanameest turvanud päkapikkudest ja Mrs Clausist võitu saada. Kas Jõuluvana soostub aga marslaste heaks töötama? Kas marsi lapsed saavad rõõmsamaks? Mida sepitseb kuri vuntsidega Bomar? Mis saab Maa jõuludest? Kõigile neile küsimustele vastused juba filmist.

Kui filmi pealkiri lubaks justkui äktšionit ja madinat, siis tegelikult ründab Jõuluvana marslasi vaid halbade kalambuuride ning kohatute naerupahvakutega.
Lisaks rekvisiitide, eriefektide ja kostüümide olematule kvaliteedile üllatas film mitmete dialoogipärlitega. Näiteks marslaste nägemus Jõuluvana röövi eetilisusest: "Earth has had Santa Claus long enough - we will bring him to Mars!" Või Jõuluvana helge suhtumine tapjarobotisse: "You´re the biggest toy I´ve ever seen!". Mõttehelgusega ei paistnud silma ka peapaha, kes julges Targa soovitused kahtluse alla seada. Kui üks ta kaaslastest märkis, et "Chochem is eight hundred years old, you can't dismiss the wisdom of centuries." Vastas pahalane enesekindlalt: "I can."
Ühesõnaga - rõõmu küllaga. Tõeline jõuluküpsis ja viletsa filmiesteetika pidusöök.

"Time Runner" (1993)

Ainus versioon sellest filmist, mis mul leida õnnestus, oli venekeelse pealelugemisega. Alguses muutis murelikuks, kuid lõpuks oli ainus, mis teose vaadatavaks muutis. Vene härrasmees, kes teksti luges, ei püsinud üldse rütmis, vaid ootas viisakalt ära, kuni tegelased on oma jutu lõpetanud ja hakkas siis ise rääkima, jäädes pidevalt ajahätta. Lisaks tegi ta seda karjudes ning vähimagi emotsioonivarjundita, pannes osatäitjate ja operaatorite nimed samale pulgale armastusavalduste või katastroofihoiatustega. Ühesõnaga, mingi keeleõpe kuulmisraskustega inimestele - aga jube humoorikas kuulamine. Film ise oli uskumatu kräpp, kräpikene.

Mark Hamill mängib ajarändurit, kes peab päästma maailma. Aasta on siis 2022 ning käimas sõda tulnukatega, kellest üks oli saanud USA ja hiljem kogu Maa presidendiks. Michael Raynor (Hamill) kihutab oma tikutoosiga otse läbi keerleva pöörise aastasse 1992, lööb kampa kena teadlase Kareniga ning asub võitlusse kurjade tulnukatega. Tollal alles presidendiks kandideeriva Neilaga, kelle seljatagust kaitseb napisõnaline blond kapp.

Asja üritavad huvitavamaks teha Raynori tulevikunägemused kohutavatest sündmustest ning asjaolu, et ta on minevikku sattunud oma päris esimesel sünnipäeval ja peab ennetama atendaadikatse oma rasedale emale ja vastsündinud endale.

Ajarännufilmidest on see koorest kõige kaugemal asuv kiht, mida iseloomustavad klišeedest kubisevad dialoogid, kole 90ndate arvutigraafika (vt ka ülemist joonist Raynori ajamasinast) ning deus ex machina, mis asjad alati korda ajab. Teosest saab üsna hea ülevaate paari youtube´i klipi kaudu: siin võib näha kinoajaloo pikimat antikliimaksit - ehk siis Kareni kohtumist blondi kapiga, mis võtab enda alla 3% filmi kestvusest ning näitab ainult nende teineteiseni kõndimist. Siin aga filmi lõpudialoog, mis iseloomustab selle skriptikirjutust - kõik ütlevad midagi, aga mida?

 High tech 90ndate stiilis:

"Me uurisime seda laeva oma kõige moodsama tehnikaga,

kuid me ei ole midagi sarnast näinud. Selle mikrooptika on hämmastav."

"Galaxina" (1980)

Topeltjuustune 80ndate sci-fi komöödia, mis pilab nii vesterne kui tuntud sci-fisid (nt "Star Trek", "Tulnukas", "Tähesõjad" jmt.). Enamus neist on aga kulunud, viletsa teostusega ja mitte väga vaimukad. Viimast suuresti tänu kesistele näitlejatöödele. Parimaks osaks oli üsna kena kaameratöö ning mõned oma ajastu kohta hästi õnnestunud eriefektid. Ilmselt sobiks film hästi poissmeesteõhtul õlle kõrvale vaatamiseks.

Aasta on siis 3008 (ja veidi hiljem 3035) ning inimlikud robotid ja galaktikatevahelised kosmoselennud on saanud igapäevaseks. Tegevus toimub kosmilise politseilaeva pardal, mille meeskonda kuuluvad kaks kosmosekauboid, kapten Cornelius Butt (!), oopiumit suitsetav hiinlane, must deemon-mehaanik, vangistatud kivisööja-tulnukas ja kena android Galaxina. 

Galaxina ja ühe kauboi vahel areneb armastus, sellal kui võetakse ette enam kui 50-aastane missioon The Blue Star´i nimelise kristalli leidmiseks (...või muidu hävib universum). Üks paha on ka, aga see on väga edutu ja sama hästi kui statist. 

Traagilise trivia nurk: Galaxinat mänginud Dorothy Stratten (a.k.a. 1980.a Playboy Playmate) mõrvati oma abikaasa poolt vaid lühidalt enne filmi esilinastust. 

 "Human Restaurant"

 Pahade laev oli selline nunnukas linnukene.

 Cultural reference...

Kivisööja.

"Empire of the Ants" (1977)

Film linastus eelmisel aastal Tartuffi öko-horror-trash filmide eriprogrammi raames. Siis ajasin aga hooned sassi ning lõpetasin hoopis Raekojas mingit serbia sõjadraamat vaadates (ma ei olnud väga valiv). Teinekord üritasin filmi kodus vaadata, kuid jäin veidi-veidi enne lõppu magama (ei ole kriitika filmi suhtes - olin just enne lõpetanud ühe teise sipelga-õuduka vaatamise ja ilmselt seepärast mõjus see pidev siristamine uinutavalt). Nüüd, kolmandal korral, läks siis õnneks asi ära vaadata.

Tegevus algab rannikust eemal asuval poolsaarel, mis on maismaast lahutatud soode ja jõgedega. Kinnisvaraarendajad pakuvad seal särava kampaania raames soodsaid maatükke müüa. Võimalike klientide samaaegselt uhutakse kaldale aga tünnike tuumajäätmeid, mille töökad sipelgad ära lakuvad, muutudes gigantseteks inimsööjateks. Ning lõbus suvine merereis muutub liikidevaheliseks olelusvõitluseks (statistika: kaheteistkümnest inimesest süüakse ära 8 + mõned statistid lõpuosas). 

Nagu öko-horrorile omane, on tegu ka sügavalt moraalse ja õpetliku teosega. Alguses näeme loodusteaduslikku sissejuhatust sipelgate maailma, mis algab intrigeeriva küsimusega: "Have you ever taken a good, close look on what the ant is all about?". Hiljem aga näeme võrdlemisi ebasümpaatset seltskonda, kes tinutavad, ajavad üksteisele ligi ja on hoolimatud nii eneste kui teiste suhtes. Ellu jäävad vaid vooruslikumad.

Üks, mis filmi juures meeldis, oli, et erinevalt tavalisest B-filmist, kus näeme punti teismelisi, leidus siin väga mitmekesist publikut: alkoholiprobleemiga libedik, penskaritest vanapaar, kes tuli vaid tasuta laevasõitu ja napsi nautima, vana merekaru, kes nad kõik üle sõidutas, jne. See lubas hiidputukarünnakute vahepeal väga erinevaid hinnanguid toimuvale, vastakaid ellujäämisstrateegiaid ning elukogemuste vahetamist. 

Effektid olid sama mitmekesised kui tegelaskujud - kasutatud oli nii looduskaadreid, nukke kui green-screeni. Ükski neist ei muutnud sipelgaid küll oluliselt hirmsamateks. Nukudki nägid välja, nagu mõnest nõukogude animatsioonikesest pärit.

Stsenaariumil (raske hinnata, kuivõrd see Wellsi teosel põhineb - pole lugenud, kuid tundus, et mitte väga) oli mõningaid igavaid "õnnestumisi" (kui tõenäoline on varastatud auto laekast rakette leida või täis kütuseautot, kui vaja midagi õhku lasta), aga oli ka paar armast pööret.

Kõige igavam oli filmimuusika, aga ega siis kõigega kah ei vea. Üldiselt selline tubli keskmine B.

 Ant´s point of view

 Sipelgad silda vallutamas

 Sipelgad suhkrutehast vallutamas

Kapten oli tüdrukute seas populaarne

Ameerika gootika

Vanapaar hädas

Üks teine vanapaar samuti hädas

"Death Bed: The Bed That Eats" (1977)

Kui võtta tudengifilmide tehnilised lahendused, lisada sellele B-filmide tegevustik ning esimese kursuse kunstitudengite pretensioonid sügavamõttelisusele, saamegi käesoleva filmi.

Filmi eriefektid koosnevad algelisest stop motion animatsioonist ning pikkadest igavatest kaadritest, kus näidatakse mõnda eset (nt sedasama voodit) ja lastakse sinna peale selle eseme mõtteid või "deemoni" naeru.

Amelevad teisemelised ja põhjendamatu nudity esindavad B-filmide esteetikat, samas kui kohmakas sümbolism (vt ka verepisaraid nutvad marmorkujud, punane õun, verre uppuv rist, tähenduslikud unenäod jne) esindab taotlusi millelegi sügavama järele.

Kuskil hüljatud mõisas on suur puust voodi, mis õgib inimesi (aga ei ütle ära ka kanakoibadest, veinist ja lilledest). Sama toa seinas, ühe maali taga istub kurvalt üks voodi ohvritest, kes irooniliselt toimuvat veretööd kommenteerib (ja kellele voodi aegajalt kenasid kingitusi nagu suitsu, ehteid ja jalaproteese saadab). Kõige selle alguses seisab aga romantiline lugu inimesse armunud deemonist, kes selle voodi oma pulmaööks võlus, kuid tema armastatu suri ja nende veri andis voodile hinge.

Film on kenasti jaotatud käikudesse: hommikusöök, lõuna ja "teenitud magustoit". 

Režissöör ja stsenarist George Barry väitis, et algne idee selleks filmiks ilmus talle unes. Ehk siit ka eklektiline lugu ning sürrealistlik atmosfäär (viimane võib küll ka viletsast screenplay´st ja efektidest tingitud olla). Oma valmimise järel vajus film mõneti unustusse, levides vaid käest-kätte piraatkoopiate vahendusel. Ametlikult ilmus alles 2003. a DVD-na selleks ajaks moodustnud fännbaasi tungival nõudmisel. George Barry väitis tagasihoidlikult,  et oli filmi tegemise ja olemasolu vahepeal sootuks unustanud. (Raskestiusutav küll, et keegi, kes seda kordagi näinud on, filmi unustada suudaks.)

Teose kiituseks tuleb siiski öelda, et kohutavast teostusest hoolimata, on alglool potensiaali täitsa korralikuks õudusfilmiks, kui see korralikult lahti kirjutada. 

Ning maiuspala ka kunstisõpradele - mustvalge graafika, mida filmis siin-seal näidatakse ja mida seinas kükitav tüüp enda omaks loeb, on tegelikult inglise sümbolistliku graafiku Aubrey Beardsley illustratsioonid Oscar Wilde´i "Saloméle".

"Oh ei! Voodi sõi mu käed ära!"

 "Oh ei! Voodi sõi mu õuna ära!"

 "Oh ei! Voodi sõi mu risti ära!"

Deemonvoodi armastatu tõuseb hauast.

"Dead Alive" (1992)

"Dead Alive" a.k.a "Braindead" on osake õudusfilmiklassikast. Üle vindi pööratud, vaimukas, verine gore, mis just seetõttu, et ei lase end tõsiselt võtta, pakub poolteist tunnikest süüdimatut lõbu (s.h viimased pool tundi on peamiselt veresaun ohtrate vaimukate detailidega). Ka esimene pool oma grotesksete ilme, veidrate kaameranurkade ja "normaalse" ühiskonna parodeerimisega pakub nauditavat kombinatsiooni õõvast ja huumorist.

Filmi keskmes on suhtekolmnurk võimukas ema - tuhvlialune poeg Lionel - poja tarmukas tüdruksõber Paquita Maria Sanchez. Ema saab hammustada eksootilise rott-ahvi poolt ning muutub selle tulemusel zombiks. Kui vanadaam Maria koera nahka pistab ning vaikselt tükkideks hakkab lagunema, sigineb Lioneli  hinge kahtlus, et emaga pole kõik korras. Film ongi natuke coming-of-age story, kus näeme Lioneli iseseisvumist ning väljumist ema võimu alt. 
Komöödia poole eest hoolitsesid veel mitmed kõrvalosalised, nagu endisest natsikurjategijast loomatohter, Lioneli macho onu ning idamaiseid võitluskunste valdav preester. 

Ning paar verist fakti imdb-i triviast: filmi loetakse kõigi aegade verisemaks, lõpustseenis kulutati 300 liitrit võltsverd, mida muruniitjaga zombide purustamisel pumbati kiirusega 5 gallonit sekundis. Mõned laenutused andsid omal ajal kassettiga kaasa oksekotte.

Filmi treiler on üks mu lemmikuid üldse. Vaadake järele!

"Message from Space" (1978)

"Message from Space" ("Uchu kara no messeji") on Jaapani rip-off Tähesõdadest. Nii tegelaskujude, relvastuse, eriefektide, screenplay kui mitmes muus osas. Samas on siin ka omajagu "Jaapanit" sisse pandud, mis muudab selle kohati sürrealistlikumaks ja annab omanäolisuse. Kindlasti lõbusam vaatamine kui Tähesõdade originaalid. Üldise välimuse poolest meenutas kohati Ivan Ptuško töid.

Omal ajal oli ta kalleim Jaapani film, mis iial tehtud. Praegu see enam nii väga välja ei paista, kuid suurejoonelised on rohked tagaajamised kosmoses, mõõgavõitlused ja plahvatused kindlasti.

Jilutia planeedi on vallutanud kuri imperaator Rockseia oma terassõduritega (ülal pildil -> see on halo, tegelikult oli Rockseia enam-vähem normaalsuuruses). Jilutia rahumeelsed lillepärgades elanikud pöörduvad targa vana mehe poolde, kes laseb lendu 8 kosmilist pähklit, mis peavad Jilutia printsessi juhatama 8 sõdalase juurde, kellele on saatusest määratud planeet päästa.

Pähklid lendavad Maale ja valivad välja ühe Jaapani sõpruskonna + erruläinud sõjaväelase. Üks tegelane oli kuskilt mujalt planeedilt ka, aga see ilmub alles filmi lõpus.

Sõbrad ei taha algul maailma päästma minna, vaid rokkmuusikat kuulata ja juua. Rockseia aga näeb Maad, leiab, et see on hästi ilus ja tuleb vallutama. Siis peavad pähklimehed juba midagi ette võtma.

Filmis on päris mitu jutuliini, ning vähemalt algul tekib iga natukese aja tagant mõni uus juurde. Samuti on palju pobisemist, mis muudab suuresti irratsionaalsed tegutsemised veelgi segasemaks. Kui need tehnilised apsud kõrvale jätta, on tegu suuresti nauditava vaatamisega, mis on ilus, põnev ja naljakas -> highly recommended!

Mõned episoodid (nt kui üks nõid-vanamoor tahtis oma koledat poega printsessile mehele sokutada) ei oma põhiliiniga absoluutselt mingit seost. Ma arvan, et kui kõik ebaoluline välja lõigata, oleks tegu poole lühema (aga ka poole igavama) vaatamisega.

 Üks kangelastest kosmoses jaanimardikaid püüdmas.

Alguses olid tal mustad retuusid, siis rohelised ja lõpuks jälle mustad.

 Rockseia kuri vanaema, kel oli surnupealuudega ratastool ja kes elas mingis kapis, 

kust ta aegajalt plehku pani.

 Sõbralik robot Beba 2 sai samuti helendava võlupähkli osaliseks.

 Targa vana mehe arhetüüp.

 

Piu-pau, pahh-pahh...

Ma täiega fännasin fakti, ei jilutlastel oli päris kosmoseLAEV,

mis nägi jube ilus ja graatsiline välja.