"One Million AC/DC" (1969)

"One Million AC/DC" on eelkõige tuntud oma eriefektide poolest, mis viivad kunstilise tinglikuse mõiste uuele tasandile. Plastic-eating dinosaur Dino kugistab alla barbinuku. Kummiloomake on sätitud mingite kivide otsa ja kaameraga maapinna tasandilt filmitud. Dinosauruse pea ei liigu, keegi kõigutab teda ainult küljelt küljele, taha on monteeritud jube möirgamine.

Lisaks muidugi gorillakostüümis inimene ja arhiivikaadrite kasutamine draamatilisuse või sümbolismi eesmärgil.

Stsenaariumi autoriks on pseudonüümi Adkon Telmig (vodka gimlet) esinev Ed Wood Jr. Tegu on ühega tema hilisematest filmidest, ajast, mil ta tegi enam selliseid pool-pornokaid ja napsutas palju. Stsenaariumi tuleb siin tinglikult mõista, sest dialoogi on filmis napilt veerandi jagu, ülejäänud osa moodustab poolpaljaste anorektiliste koopabeibede amelemine.

Lugu räägib eelajaloolistest inimestest, keda hoiab oma koopas vangis dinosaurus. Nad tegelevad seal neitsiohverduste, veinijoomise ja orgiatega. On ka kõrvalliin gorillast, kes ühe näitsikutest ära on röövinud. Dinosaurusest võitu saamiseks mõtleb kogukonna kunstnik, kes seni on tegelenud erootiliste piltide joonistamisega, välja vibu. 

Ka 60ndad annavad siin tunda, nii tüdrukute välimuses, kui mingites juhuslikes vahepalades (kunstnik pöördub kaamera poole: "Peace!", amelemine läheb edasi; või täiesti random vibulaul lõpu eel). Kinksi lugu "Apeman" tuleb meelde.

Vaadake - film annab uue tähenduse sõnale "halb" ning aitab mingis mõttes kindlasti iseloomu kasvatada.

Lõpus kõlab ka moraal: "Nothing has changed much down to tha ages. Man has to kill, man has to eat, man has to have his woman."

"Hell Comes to Frogtown" (1988)

Üllatavalt haarav vaatamine - selline mõnusas tempos meelelahutus. Sai naerda ka filmiga koos, mitte ainult selle üle. Paistis, et tegijad olid ise ka asja huumoriga võtnud. Lisaks tip-top screenplay ja mutantkonnade oma aja kohta täitsa kenad kummikostüümid. Tegelaskujud ja dialoogid see-eest väga juustused - eriti peategelane Sam Hell (selline nimi ongi?!) ja tema seksikas hipsteriprillidega valvur Spangle.

Tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, mille elanikkond ning viljakus on drastiliselt vähenenud. Inimsoo jätkamine on esmatähtsusega probleem, millega tegeletakse riiklikul tasandil. Eriline nappus on aga viljakatest meestest. 

Sam Hellile esitatakse vägistamissüüdistus. Kurja vangivalvuri käest päästab ta MedTech, kes sõlmib lepingu, et Sam töötab tulevikus nende heaks. Koos teadlase Spangle´i ja autojuht Centinellaga (selline maskuliinsem naisetüüp) võetakse ette retk Frogtowni, kus pesitsevad mutantkonnad on oma pealiku haaremisse röövinud grupi naisi. Koostöö tagamiseks on Samil jalas mingi voorusevöö tüüpi asi, mis annab elektrit kui ta liiga kaugele läheb või plahvatab, kui ta peaks proovima seda eemaldada. Süsteemi kontrollib Spangle oma kõrvarõngaga. Filmi lõpuks aga seda ei lähegi enam vaja. Sam lepib oma seisusega tulevase inimkonna isana ja sõidab furgoonitäie näitsikutega päikeseloojangusse.

Vahepeal hulk madistamist ja teravmeelseid repliike.

Lisaks screenplay´le ja kostüümidele oli ka Frogtowni olustik täitsa mõnusalt kujunatud - pungid kaheksakümnendad. Sam Helli mänginud Roddy Piper - endine maadleja, kes senini filmides kaasa teeb - jättis samuti täitsa sümpaatse mulje. 

Filmile on 90ndatel vändatud ka kaks järge, aga need juba teiste tegijate poolt ja on kuuldavasti tunduvalt igavamad.

 Raske uskuda, et ma isegi kaalusin sel kevadel konnapäästmistalgutel osalemist...

"Plan 9 from Outer Space" (1959)

Mille muuga alustada halbada filmide blogi, kui mitte Ed Woodi kultusfilmiga "Plaan 9 avakosmosest" (originaaltiitliga "Grave Robbers from Outer Space", mida aga filmi rahastaja, baptistide kirik, ebasobivaks pidas) . Kõigi aegade halvima režissööri mainet kandev Wood sai postuumse kuulsuse osaliseks tänu Tim Burtoni filmile "Ed Wood", kus nimiosas Johnny Depp, ning tema filmide taasavastamisele 80ndatel-90ndatel, mil "halb kino" alternatiivkultuurile huvi hakkas pakkuma. "Plaan 9" on võitnud veel mitmekesiseid anti-auhindu kõikvõimalikes hindamiskategooriates.

Millegipärast ollakse halvale kinole valmis kergemini andestama kui halvale kirjandusele, muusikale või luulele. See on natuke nagu naiivne maalikunst - läheb aeg mööda ja keegi avastab, et tegelikult on päris muhe vaatamine. Iseasi, kas sellist "keel põses" kuulsust väga hinnata saab. Samas, peaasi, et publikule häid emotsioone ja elamust pakub. 

Halb kino on ka väga heaks õppematerjaliks algajatele filmitegijatele - õpid vigu märkama ja analüüsima ning ise teed juba kraadi võrra paremaid filme. Pealegi on need, filmitööstuse äärealadele jäävad teosed, sageli omanäolisemad kui peavoolu kino hea maitse standarditele vastavad filmid. Kui raha pole, tuleb lahenduste leidmisel tegijate fantaasiale lootma jääda.

Neid põhjuseid, miks Ed Wood nii viletsaid filme tegi, on üsna palju analüüsitud. Enim kõlavad arvamus, et püüd olla korraga režissöör, stsenarist ja produtsent, lihtsalt ei kandnud välja. Teisalt ka rahaküsimus. Ed ei tahtnud mingit draamafilmi või romantilist komöödiat teha, vaid ikka kõikvõimalikke koletisi ja action´it sisse panna. Sci-fis torkab aga rahanappus eriti teravalt silma.

Ent ega tal seda režissööriannet kah ikka polnud - vaadake näitlemist, hüplikku montaaži või ohtraid loogikavigu sellegi filmi puhul. Neid vigu ei saa ainult rahapuuduse arvele kanda. Samas meenutatakse teda kui ülimalt optimistlikku-entusiastlikku tegelast, kes oma pidevast põrumisest hoolimata kuni päris lõpuni pead norgu ei lasknud. 

"Plaan 9 avakosmosest", mis Woodi enda lemmikuks oli ja on loodud austusavaldusena vanameister Bela Lugosile (näitleja viimane roll, küll arhiivimaterjalidel ja dublandil põhinev), sisaldab hauaröövlitest tulnukaid, kes surnuid ellu äratavad, et takistada inimkonda uue relva loomisel. Viimase tehnoloogiat pole veel väljagi mõeldud, aga siiski kardetakse, et ükskord inimesed sellegi otsa komistavad ja saadavad oma vastutustundetuses hukka nii oma planeedi kui kogu universumi. Sügavalt patsifistlik film. Maalased on kamp lolle tegelasi, kes oma külaskäigul kosmoselaeva põlema süütavad, märatsevad ning kaklevad. Tulnukad seevastu jätavad õilsa, aga väga naiivse mulje.

Bela Lugosi - archive footage

Ed Woodi elust (ja selle pahupoolest, vaesusest, transvestismist ja alkoholismist), "Plaan 9" tootmisloost, seal leiduvatest apsudest ja muust võiks veel mitu lehekülge triviat kirjutada, aga selle kohta leiab mujaltki infi - praeguseks on internet Woodi fännibaase täis. Vaadake parem filmi ja laske end kaasa viia selle mängulisusest ja naivismist. 

 Kosmoselaev sisaldas ameerika keskklassi kodu köögimööblit.

 Dušikardinad sobisid nii lennukikabiini kui ufolaeva dekoreerima.