Film linastus eelmisel aastal Tartuffi öko-horror-trash filmide eriprogrammi raames. Siis ajasin aga hooned sassi ning lõpetasin hoopis Raekojas mingit serbia sõjadraamat vaadates (ma ei olnud väga valiv). Teinekord üritasin filmi kodus vaadata, kuid jäin veidi-veidi enne lõppu magama (ei ole kriitika filmi suhtes - olin just enne lõpetanud ühe teise sipelga-õuduka vaatamise ja ilmselt seepärast mõjus see pidev siristamine uinutavalt). Nüüd, kolmandal korral, läks siis õnneks asi ära vaadata.
Tegevus algab rannikust eemal asuval poolsaarel, mis on maismaast lahutatud soode ja jõgedega. Kinnisvaraarendajad pakuvad seal särava kampaania raames soodsaid maatükke müüa. Võimalike klientide samaaegselt uhutakse kaldale aga tünnike tuumajäätmeid, mille töökad sipelgad ära lakuvad, muutudes gigantseteks inimsööjateks. Ning lõbus suvine merereis muutub liikidevaheliseks olelusvõitluseks (statistika: kaheteistkümnest inimesest süüakse ära 8 + mõned statistid lõpuosas).
Nagu öko-horrorile omane, on tegu ka sügavalt moraalse ja õpetliku teosega. Alguses näeme loodusteaduslikku sissejuhatust sipelgate maailma, mis algab intrigeeriva küsimusega: "Have you ever taken a good, close look on what the ant is all about?". Hiljem aga näeme võrdlemisi ebasümpaatset seltskonda, kes tinutavad, ajavad üksteisele ligi ja on hoolimatud nii eneste kui teiste suhtes. Ellu jäävad vaid vooruslikumad.
Üks, mis filmi juures meeldis, oli, et erinevalt tavalisest B-filmist, kus näeme punti teismelisi, leidus siin väga mitmekesist publikut: alkoholiprobleemiga libedik, penskaritest vanapaar, kes tuli vaid tasuta laevasõitu ja napsi nautima, vana merekaru, kes nad kõik üle sõidutas, jne. See lubas hiidputukarünnakute vahepeal väga erinevaid hinnanguid toimuvale, vastakaid ellujäämisstrateegiaid ning elukogemuste vahetamist.
Effektid olid sama mitmekesised kui tegelaskujud - kasutatud oli nii looduskaadreid, nukke kui green-screeni. Ükski neist ei muutnud sipelgaid küll oluliselt hirmsamateks. Nukudki nägid välja, nagu mõnest nõukogude animatsioonikesest pärit.
Stsenaariumil (raske hinnata, kuivõrd see Wellsi teosel põhineb - pole lugenud, kuid tundus, et mitte väga) oli mõningaid igavaid "õnnestumisi" (kui tõenäoline on varastatud auto laekast rakette leida või täis kütuseautot, kui vaja midagi õhku lasta), aga oli ka paar armast pööret.
Kõige igavam oli filmimuusika, aga ega siis kõigega kah ei vea. Üldiselt selline tubli keskmine B.
Ant´s point of view
Sipelgad silda vallutamas
Sipelgad suhkrutehast vallutamas
Kapten oli tüdrukute seas populaarne
Ameerika gootika
Vanapaar hädas
Üks teine vanapaar samuti hädas
