Ainus versioon sellest filmist, mis mul leida õnnestus, oli venekeelse pealelugemisega. Alguses muutis murelikuks, kuid lõpuks oli ainus, mis teose vaadatavaks muutis. Vene härrasmees, kes teksti luges, ei püsinud üldse rütmis, vaid ootas viisakalt ära, kuni tegelased on oma jutu lõpetanud ja hakkas siis ise rääkima, jäädes pidevalt ajahätta. Lisaks tegi ta seda karjudes ning vähimagi emotsioonivarjundita, pannes osatäitjate ja operaatorite nimed samale pulgale armastusavalduste või katastroofihoiatustega. Ühesõnaga, mingi keeleõpe kuulmisraskustega inimestele - aga jube humoorikas kuulamine. Film ise oli uskumatu kräpp, kräpikene.
Mark Hamill mängib ajarändurit, kes peab päästma maailma. Aasta on siis 2022 ning käimas sõda tulnukatega, kellest üks oli saanud USA ja hiljem kogu Maa presidendiks. Michael Raynor (Hamill) kihutab oma tikutoosiga otse läbi keerleva pöörise aastasse 1992, lööb kampa kena teadlase Kareniga ning asub võitlusse kurjade tulnukatega. Tollal alles presidendiks kandideeriva Neilaga, kelle seljatagust kaitseb napisõnaline blond kapp.
Asja üritavad huvitavamaks teha Raynori tulevikunägemused kohutavatest sündmustest ning asjaolu, et ta on minevikku sattunud oma päris esimesel sünnipäeval ja peab ennetama atendaadikatse oma rasedale emale ja vastsündinud endale.
Ajarännufilmidest on see koorest kõige kaugemal asuv kiht, mida iseloomustavad klišeedest kubisevad dialoogid, kole 90ndate arvutigraafika (vt ka ülemist joonist Raynori ajamasinast) ning deus ex machina, mis asjad alati korda ajab. Teosest saab üsna hea ülevaate paari youtube´i klipi kaudu: siin võib näha kinoajaloo pikimat antikliimaksit - ehk siis Kareni kohtumist blondi kapiga, mis võtab enda alla 3% filmi kestvusest ning näitab ainult nende teineteiseni kõndimist. Siin aga filmi lõpudialoog, mis iseloomustab selle skriptikirjutust - kõik ütlevad midagi, aga mida?
High tech 90ndate stiilis:
"Me uurisime seda laeva oma kõige moodsama tehnikaga,
kuid me ei ole midagi sarnast näinud. Selle mikrooptika on hämmastav."
