Tuesday, June 17, 2014

"The Mangler" (1995)

Enne kuulsaks kirjanikuks hakkamist töötas Stephen King muuhulgas ka tööstuslikus pesumajas. Sellest kohutavast kogemusest võrsus 70ndatel lühijutt "The Night Shift", millest 90ndatel vändati film "The Mangler". Vana hea Inimene vs Masin õudukas, sedapuhku esitatud gootiliku atmosfääri ja kristliku rahvausundi võtmes - Blue Ribboni pesumajas tegutseb inimverd ihaldav pesurull, kellele kurivaimuga lepingu sõlminud pesumajapidaja (Robert Englund) aeg-ajalt neitsisid ohverdab.
Kui see teemapüstitus juba piisavalt hästi ei kõla, siis lisame siia droogi- ja alkoprobleemide käes vaevleva kibestunud väikelinna võmmi (Ted Levine), halvaendelise creepy as hell fotograafi, kes liigagi palju teab, ning võmmi vaimsete huvidega sõbra, kes abisaamiseks George Frazeri "Kuldse oksa" poole pöördub.
Loengutest on meelde jäänud, et Frazeri "Kuldne oks" on antropoloogiaklassik, kust saab teateid paljude rahvaste etnograafiast ja rahvausundist. Nähtud filmi valguses paistab, et need teadmised sisaldavad täitsa praktilist laadi seestumistüpoloogiat ning nõuandeid deemonitega toimetulekuks. Igatahes just Frazeri ja pühavee abil lõpuks masinaga võitlusesse astutakse. 
Varjatud sõnumina kutsub "The Mangler" üles näitama vaenulikku suhtumist invaliididesse: "Beware of the people with missing parts, there´s a piece of each of them in the Demon, and a dose of the Demon in each of them." 
 Mis juhtub, kui külmikut õigel ajal jäätmejaama ei vii...
Filmi suurim bäd-äss Robert Englund oma pahelise kaaslasega. 
Pool-inimene, pool-masin, hoiab ta pesumaja (sõna otseses mõttes) oma raudses haardes.
 Taat haaras naerist. Memm haaras taadist. Lapselaps haaras memmest. Muri haaras lapselapsest. Sikutasid ja sikutasid aga välja tõmmata ei jõudnud.
 Ted Levine aimab, et midagi on teoksil.
Ted Levine on üsna kindel, et midagi on teoksil.

"Gymkata" (1985)

"Gymkata" ei olnudki tegelikult "halb" film, lihtsalt oma aja ära elanud ja juustuse ülesehitusega. 80ndatel võeti see ilmselt üsna tänulikult vastu ühes oma ninjade, ohtrate võitlustseenide ja mulletis tegelastega. Ka rahastus paistab olevat suurem kui ühele õigele "B-filmile" kohane - ikkagi MGM stuudiote toodang, peaosas mitmekordne olümpiavõitja Kurt Thomas, muusika mängis sisse Zagrebi sümfooniaorkester, võtted toimusid endises Jugoslaavias ja puha. 
Maailma parim riistvõimleja Jonathan Cabot (Kurt Thomas) saadetakse pisikesse Kesk-Aasia riiki Parmestani, kus ta peab osalema ühes teiste maailma tippsportlastega Mängus. Mängu võitja võib Parmestani kuningalt soovida ühe soovi. Parmestan olevat oma asukoha poolest ideaalne paik, kuhu püsti panna satelliit, mille abil kontrollida kõiki teisi satelliite. Sisuliselt selle nimel maailma liidrid Mängus võistlevadki. Ent Mängu ei ole veel kunagi keegi võitnud, sest Parmestani kuninga kuri "parem käsi" Zamir on võistlusraja üle külvanud ninjadega, rikub kõiki mõeldavaid reegleid ning himustab ise Parmestanis võimu haarata ja printsessiga abielluda. Ninjad, muide, paistavad olevat kuskil keskajas vireleva Parmestani ainus tõeline loodusvara, neist saab head mööblit ja teetähiseid, veel on Mängu kulgu märkivad ninjad janeed ninjad, kes hoiavad mängu alguses köit. Võibolla olid kunagi ka võitlusvaimuga verejanulised ninjad, kuid paistab, et Parmestani tsiviliseerimisprotsessi käigus nad kodustati.
Sünopsis, väga muinasjutulik kusjuures (kauge kuningriik, kena kuningatütar, ühe-soovi-reegel, kuri nõuandja ja hea kuningas), on teostatud üsna klišeeliku dialoogina ning ka montaaž on veidralt tasakaalust väljas. Kohe alguses hakkab film eskaleeruma, tutvustades esimese 10-15 minutiga kõiki peategelasi, seades üles probleemi, lastes Cabotil läbida kahekuulise treeningu (treeningmontaaž kurja musta kuti ja mõttetarga jaapanlasega!), armuda printsessi ning jõuda kohale Parmestani, hävitades teel ühe terroristidepesa. Ülejäänu on juba Mäng.
Üsna juhuslikult sisaldab Mängu trajektoor mitmeid atribuute, mida gümnastikaski kasutatakse, nii et Kurt Thomas saab end igatpidi viibutada, kitse hüpata, köiel ronida ning muidki jõu- ja ilunumbreid korda saata. Vahepeal näeb veel idamaist võitluskunsti, veriseid pussitamisi ning psühholoogilist heidutamist (Hulludeküla). Mis võimlemisse puutub, siis on filmi tänapäevalgi täitsa lahe vaadata.
Omamoodi boratlik on filmi ettekujutus eksootilistest Idamaadest. Paistab, et Aasia on nende jaoks üks riik, mis ühendab "1001 öö" õukonnaintriigid, Istanbuli turu, jaapani võitluskunstid ja balkanliku külaelu. Tulemuseks on paras segadus, kuid sealjuures meelelahutuslik segadus.
http://www.chud.com/nextraimages/jan23gymkata5.jpg
Ultimate võitlustseen, milleks Cabot terve elu treeninud on - ja paistab, et ka Hulludeküla elanikud,
kes oma väljakule sanghobuse monteerinud on.