"Death Bed: The Bed That Eats" (1977)

Kui võtta tudengifilmide tehnilised lahendused, lisada sellele B-filmide tegevustik ning esimese kursuse kunstitudengite pretensioonid sügavamõttelisusele, saamegi käesoleva filmi.

Filmi eriefektid koosnevad algelisest stop motion animatsioonist ning pikkadest igavatest kaadritest, kus näidatakse mõnda eset (nt sedasama voodit) ja lastakse sinna peale selle eseme mõtteid või "deemoni" naeru.

Amelevad teisemelised ja põhjendamatu nudity esindavad B-filmide esteetikat, samas kui kohmakas sümbolism (vt ka verepisaraid nutvad marmorkujud, punane õun, verre uppuv rist, tähenduslikud unenäod jne) esindab taotlusi millelegi sügavama järele.

Kuskil hüljatud mõisas on suur puust voodi, mis õgib inimesi (aga ei ütle ära ka kanakoibadest, veinist ja lilledest). Sama toa seinas, ühe maali taga istub kurvalt üks voodi ohvritest, kes irooniliselt toimuvat veretööd kommenteerib (ja kellele voodi aegajalt kenasid kingitusi nagu suitsu, ehteid ja jalaproteese saadab). Kõige selle alguses seisab aga romantiline lugu inimesse armunud deemonist, kes selle voodi oma pulmaööks võlus, kuid tema armastatu suri ja nende veri andis voodile hinge.

Film on kenasti jaotatud käikudesse: hommikusöök, lõuna ja "teenitud magustoit". 

Režissöör ja stsenarist George Barry väitis, et algne idee selleks filmiks ilmus talle unes. Ehk siit ka eklektiline lugu ning sürrealistlik atmosfäär (viimane võib küll ka viletsast screenplay´st ja efektidest tingitud olla). Oma valmimise järel vajus film mõneti unustusse, levides vaid käest-kätte piraatkoopiate vahendusel. Ametlikult ilmus alles 2003. a DVD-na selleks ajaks moodustnud fännbaasi tungival nõudmisel. George Barry väitis tagasihoidlikult,  et oli filmi tegemise ja olemasolu vahepeal sootuks unustanud. (Raskestiusutav küll, et keegi, kes seda kordagi näinud on, filmi unustada suudaks.)

Teose kiituseks tuleb siiski öelda, et kohutavast teostusest hoolimata, on alglool potensiaali täitsa korralikuks õudusfilmiks, kui see korralikult lahti kirjutada. 

Ning maiuspala ka kunstisõpradele - mustvalge graafika, mida filmis siin-seal näidatakse ja mida seinas kükitav tüüp enda omaks loeb, on tegelikult inglise sümbolistliku graafiku Aubrey Beardsley illustratsioonid Oscar Wilde´i "Saloméle".

"Oh ei! Voodi sõi mu käed ära!"

 "Oh ei! Voodi sõi mu õuna ära!"

 "Oh ei! Voodi sõi mu risti ära!"

Deemonvoodi armastatu tõuseb hauast.

"Dead Alive" (1992)

"Dead Alive" a.k.a "Braindead" on osake õudusfilmiklassikast. Üle vindi pööratud, vaimukas, verine gore, mis just seetõttu, et ei lase end tõsiselt võtta, pakub poolteist tunnikest süüdimatut lõbu (s.h viimased pool tundi on peamiselt veresaun ohtrate vaimukate detailidega). Ka esimene pool oma grotesksete ilme, veidrate kaameranurkade ja "normaalse" ühiskonna parodeerimisega pakub nauditavat kombinatsiooni õõvast ja huumorist.

Filmi keskmes on suhtekolmnurk võimukas ema - tuhvlialune poeg Lionel - poja tarmukas tüdruksõber Paquita Maria Sanchez. Ema saab hammustada eksootilise rott-ahvi poolt ning muutub selle tulemusel zombiks. Kui vanadaam Maria koera nahka pistab ning vaikselt tükkideks hakkab lagunema, sigineb Lioneli  hinge kahtlus, et emaga pole kõik korras. Film ongi natuke coming-of-age story, kus näeme Lioneli iseseisvumist ning väljumist ema võimu alt. 
Komöödia poole eest hoolitsesid veel mitmed kõrvalosalised, nagu endisest natsikurjategijast loomatohter, Lioneli macho onu ning idamaiseid võitluskunste valdav preester. 

Ning paar verist fakti imdb-i triviast: filmi loetakse kõigi aegade verisemaks, lõpustseenis kulutati 300 liitrit võltsverd, mida muruniitjaga zombide purustamisel pumbati kiirusega 5 gallonit sekundis. Mõned laenutused andsid omal ajal kassettiga kaasa oksekotte.

Filmi treiler on üks mu lemmikuid üldse. Vaadake järele!

"Message from Space" (1978)

"Message from Space" ("Uchu kara no messeji") on Jaapani rip-off Tähesõdadest. Nii tegelaskujude, relvastuse, eriefektide, screenplay kui mitmes muus osas. Samas on siin ka omajagu "Jaapanit" sisse pandud, mis muudab selle kohati sürrealistlikumaks ja annab omanäolisuse. Kindlasti lõbusam vaatamine kui Tähesõdade originaalid. Üldise välimuse poolest meenutas kohati Ivan Ptuško töid.

Omal ajal oli ta kalleim Jaapani film, mis iial tehtud. Praegu see enam nii väga välja ei paista, kuid suurejoonelised on rohked tagaajamised kosmoses, mõõgavõitlused ja plahvatused kindlasti.

Jilutia planeedi on vallutanud kuri imperaator Rockseia oma terassõduritega (ülal pildil -> see on halo, tegelikult oli Rockseia enam-vähem normaalsuuruses). Jilutia rahumeelsed lillepärgades elanikud pöörduvad targa vana mehe poolde, kes laseb lendu 8 kosmilist pähklit, mis peavad Jilutia printsessi juhatama 8 sõdalase juurde, kellele on saatusest määratud planeet päästa.

Pähklid lendavad Maale ja valivad välja ühe Jaapani sõpruskonna + erruläinud sõjaväelase. Üks tegelane oli kuskilt mujalt planeedilt ka, aga see ilmub alles filmi lõpus.

Sõbrad ei taha algul maailma päästma minna, vaid rokkmuusikat kuulata ja juua. Rockseia aga näeb Maad, leiab, et see on hästi ilus ja tuleb vallutama. Siis peavad pähklimehed juba midagi ette võtma.

Filmis on päris mitu jutuliini, ning vähemalt algul tekib iga natukese aja tagant mõni uus juurde. Samuti on palju pobisemist, mis muudab suuresti irratsionaalsed tegutsemised veelgi segasemaks. Kui need tehnilised apsud kõrvale jätta, on tegu suuresti nauditava vaatamisega, mis on ilus, põnev ja naljakas -> highly recommended!

Mõned episoodid (nt kui üks nõid-vanamoor tahtis oma koledat poega printsessile mehele sokutada) ei oma põhiliiniga absoluutselt mingit seost. Ma arvan, et kui kõik ebaoluline välja lõigata, oleks tegu poole lühema (aga ka poole igavama) vaatamisega.

 Üks kangelastest kosmoses jaanimardikaid püüdmas.

Alguses olid tal mustad retuusid, siis rohelised ja lõpuks jälle mustad.

 Rockseia kuri vanaema, kel oli surnupealuudega ratastool ja kes elas mingis kapis, 

kust ta aegajalt plehku pani.

 Sõbralik robot Beba 2 sai samuti helendava võlupähkli osaliseks.

 Targa vana mehe arhetüüp.

 

Piu-pau, pahh-pahh...

Ma täiega fännasin fakti, ei jilutlastel oli päris kosmoseLAEV,

mis nägi jube ilus ja graatsiline välja.

"Arena" (1989)

Odavad kostüümid (enamasti  kummimask + 80ndate klubiriietus - eelistatavalt hõbedasest viskoosist) - check. Laserkiirrrelvad - check. Algelised "superarvutid" - check. Lollid dialoogid - check. Papile maalitud tagareapublik poksimatšidel - check. Etnotsentrism (kogu kosmos on üles ehitatud USA baasmudelil) - check. Kandilise lõuaga blond kultuuriheeros - check. Maskuliinsed 80ndate naised - check. 

Kõik heaks meelelahutuseks vajalik olemas.

Kuskil kosmosejaamas toimub poksimatš, millest võtavad osa "kõigi rasside esindajad". Võitja on siis kogu Universumi poksitšempion.

Maalane Steve Armstrong töötab areeni lähedal kiirtoidukohas. Peksab paar ülbet klienti läbi ja vallandatakse. Kuna ta astus sõbra heaks välja, tuleb tema 4-käeline sõber Shorty nüüd omakorda talle appi ja aitab lennupileti Maale ning ajutise elukoha leida. Et lennupilet on hangitud mingi kosmilise maffia raha eest, tuleb see kosmilisele maffiale tagasi maksta - muidu raiutakse Shorty 20 sõrme ükshaaval otsast. 

Steve peab võitlema. Kogu Universum on põnevil.

Põhimõtteliselt on siis tegu spordifilmiga. Saksa keeles on filmi nimeks "Arena - Nur einer Überlebt", mis kõlab päris kõwilt. Tegelikult on aga tegu naljaka vaatamisega, mis tänapäeval ei hirmutaks lasteaialapsigi. 

Panen siia lõppu mõned screenshot´id  kenadest nostalgilistest eriefektidest. Nur einer Überlebt!

Mitte absindihaldjas, vaid galaktiline telesaade...

"Lifeforce" (1985)

Selle briti sci-fi peamiseks süüks on tõsiasi, et tegu on 80ndate filmiga. Mistõttu visuaal ja naiivsevõitu kosmosevampiiride kujutus võib tekitada soovi seda B-filmide alla paigutada. Tegelikult on tegu igati korraliku linateosega, kus on mitu head näitlejatööd, oma aja kohta silmapaistvad eriefektid (võitis selle eest Saturni auhinnagi) ning arvestatav eelarve (millest tagasi ei teenitud pooltki). Tegu on hea vaatamisega ka keelt põses hoidmata. Märkimisväärne on veel filmi muusika, mida esitab Londoni Sümfooniaorkester.

Teisalt esineb tõesti mitmeid B-kinole omaseid jooni  - loogikavead sci-fi osas, kohati puised dialoogid ning arvestatav erootiline alatoon (peakurjami, kauni Mathilda May garderoobile eriti raha ei kulutatud).

Kosmonaudid avastavad tundmatult kosmoselaevalt 3 humanoidi ning võtavad nad pahaaimamatult edasiseks uurimiseks kaasa. Naasmisel süttib aga laevas tulekahju, millest pääseb eluga vaid kolonel Tom Carlsen (Steve Railsback) ning muidugi külalised kosmosest. 

Peagi selgub, et humanoidide näol on tegu elujõudu imevate vampiiridega, kes Maale tõsist ohtu kujutavad. Carlsen aga pole sugugi rääkinud kogu tõtt "Churchilli" pardal toimunust. Stsenaarium põhineb Colin Wilsoni ulmeromaanil "Space Vampires". See oli ka produktsiooni nimi, kuid muudeti ära, sest viitas liialt exploitation kinole. "Lifeforce" kõlas väärikamalt.

Filmis on episoode igale maitsele - kosmost, klassikalist vampiirilugu, zombisid, apokalüptilist kaost Londoni peal, lendkoletisi, esoteerikat, jne.

Mõni ime, et nii mitmekesise loo põhjal tekkis erinevaid assotsiatsioone. Esiteks eestigi rahvausundis keskne arusaam väest, universumis laiali jaotunud elujõust, mida võib üle kanda ühelt objektilt teisele ja mida mõnel inimesel on rohkem kui teistel. 

Arvatavasti meeldiks film ka feministliku teooria pooldajatele - lugu sellest, kuidas paljas chick peaaegu maailma vallutas, muutes naiselikud nõrkused tugevusteks, on päris tugev girl power. Lisaks võib sisse visata psühhoanalüütilist lähenemist - seks, surm ja unenäod on põhielemendid, mille ümber tegelaste hirmud ja lootused on koondunud. Nii et meelelahutuslik, mõtlemapanev ja äge film.

Stiilinäide dialoogist:
Colonel Colin Caine: You mean life after death?
Dr. Hans Fallada : Yes.
Colonel Colin Caine : Is there?
Dr. Hans Fallada : What?
Colonel Colin Caine : Life after death?
Dr. Hans Fallada : Do you really want to know?
Colonel Colin Caine : No.
Dr. Hans Fallada : Well, to answer your question, yes...

"Galaxis" (1995)

Halbade filmide üheks olulisemaks tunnuseks on pidev recycling. Oma edukamatelt eelkäijatelt laenatakse nii materiaalses (meenutagem nt vaese Ed Woodi legendaarset kaheksajala näppamist) kui vaimses mõttes. Seda tihti siira imetlusega ja sooviga midagi samalaadset luua, aga välja kukub vilets fan-art, mis filmiajaloo prügikasti vajub. "Galaxis" (a.k.a "Terminal Force") on vaese mehe Terminaator ja Tähesõjad, with a twist of Robocop. Kuna see tuli välja vaid mõni aasta enne Matrixit, on teda tihti sellegagi kõrvutatud. Ja mitte esimese kasuks.

Mingit kauget galaktikat asustab õilis rass, kellelt kuri Kyla näppab kosmilise tähtsusega kristalli. Õnneks on universumis veel teinegi taoline, mille kaevas Peruust äsja välja L.A.-s resideeruv arheoloog Jed. Jed on alkohoolik ning tahab kivi nutsu eest mõnele muuseumile maha lükata. 

Kristalli otsib õilsa rassi esindaja Ladera (Brigitte Nielsen), kes on 2-meetrine maskuliinne blondiin. 

Laderat otsib Kyla.

Jedi otsib hiina maffia, et talt raha tagasi saada.

Kylat ja hiina maffiat otsib L.A. politsei.

Üldiselt oli tegu väga igava filmiga. Igavad tulistamisstseenid (piiratud heli- ja visuaalefektidega...olenemata relvast või materjalist, tegi lask peamiselt "piu" või siis "pau") vaheldusid igavate dialoogidega.

Halva sci-fi tunnuseks on ka metafooride kasutamine, et jumala eest mingeid loogilisi põhjendusi või argumenteeritud seletusi välja ei peaks mõtlema. Niisiis, kui Jed uurib Laderalt, mis värk selle kristalliga ikkagi on, vastab viimane, et see on "pillar of life", "foundation of power" ja "life itself".

Ainsad veidi muhelema ajavad kohad olid muundumis/ilmumis/kadumisstseenid, mille primitiivne morfimistehnika omamoodi nostalgiliselt mõjus. Neid oli kahjuks ainult näpuotsaga.

Robotiks muunduv alakas filmi alguses olid ainsad põnevad 10 sekki.