"Arena" (1989)

Odavad kostüümid (enamasti  kummimask + 80ndate klubiriietus - eelistatavalt hõbedasest viskoosist) - check. Laserkiirrrelvad - check. Algelised "superarvutid" - check. Lollid dialoogid - check. Papile maalitud tagareapublik poksimatšidel - check. Etnotsentrism (kogu kosmos on üles ehitatud USA baasmudelil) - check. Kandilise lõuaga blond kultuuriheeros - check. Maskuliinsed 80ndate naised - check. 

Kõik heaks meelelahutuseks vajalik olemas.

Kuskil kosmosejaamas toimub poksimatš, millest võtavad osa "kõigi rasside esindajad". Võitja on siis kogu Universumi poksitšempion.

Maalane Steve Armstrong töötab areeni lähedal kiirtoidukohas. Peksab paar ülbet klienti läbi ja vallandatakse. Kuna ta astus sõbra heaks välja, tuleb tema 4-käeline sõber Shorty nüüd omakorda talle appi ja aitab lennupileti Maale ning ajutise elukoha leida. Et lennupilet on hangitud mingi kosmilise maffia raha eest, tuleb see kosmilisele maffiale tagasi maksta - muidu raiutakse Shorty 20 sõrme ükshaaval otsast. 

Steve peab võitlema. Kogu Universum on põnevil.

Põhimõtteliselt on siis tegu spordifilmiga. Saksa keeles on filmi nimeks "Arena - Nur einer Überlebt", mis kõlab päris kõwilt. Tegelikult on aga tegu naljaka vaatamisega, mis tänapäeval ei hirmutaks lasteaialapsigi. 

Panen siia lõppu mõned screenshot´id  kenadest nostalgilistest eriefektidest. Nur einer Überlebt!

Mitte absindihaldjas, vaid galaktiline telesaade...

"Lifeforce" (1985)

Selle briti sci-fi peamiseks süüks on tõsiasi, et tegu on 80ndate filmiga. Mistõttu visuaal ja naiivsevõitu kosmosevampiiride kujutus võib tekitada soovi seda B-filmide alla paigutada. Tegelikult on tegu igati korraliku linateosega, kus on mitu head näitlejatööd, oma aja kohta silmapaistvad eriefektid (võitis selle eest Saturni auhinnagi) ning arvestatav eelarve (millest tagasi ei teenitud pooltki). Tegu on hea vaatamisega ka keelt põses hoidmata. Märkimisväärne on veel filmi muusika, mida esitab Londoni Sümfooniaorkester.

Teisalt esineb tõesti mitmeid B-kinole omaseid jooni  - loogikavead sci-fi osas, kohati puised dialoogid ning arvestatav erootiline alatoon (peakurjami, kauni Mathilda May garderoobile eriti raha ei kulutatud).

Kosmonaudid avastavad tundmatult kosmoselaevalt 3 humanoidi ning võtavad nad pahaaimamatult edasiseks uurimiseks kaasa. Naasmisel süttib aga laevas tulekahju, millest pääseb eluga vaid kolonel Tom Carlsen (Steve Railsback) ning muidugi külalised kosmosest. 

Peagi selgub, et humanoidide näol on tegu elujõudu imevate vampiiridega, kes Maale tõsist ohtu kujutavad. Carlsen aga pole sugugi rääkinud kogu tõtt "Churchilli" pardal toimunust. Stsenaarium põhineb Colin Wilsoni ulmeromaanil "Space Vampires". See oli ka produktsiooni nimi, kuid muudeti ära, sest viitas liialt exploitation kinole. "Lifeforce" kõlas väärikamalt.

Filmis on episoode igale maitsele - kosmost, klassikalist vampiirilugu, zombisid, apokalüptilist kaost Londoni peal, lendkoletisi, esoteerikat, jne.

Mõni ime, et nii mitmekesise loo põhjal tekkis erinevaid assotsiatsioone. Esiteks eestigi rahvausundis keskne arusaam väest, universumis laiali jaotunud elujõust, mida võib üle kanda ühelt objektilt teisele ja mida mõnel inimesel on rohkem kui teistel. 

Arvatavasti meeldiks film ka feministliku teooria pooldajatele - lugu sellest, kuidas paljas chick peaaegu maailma vallutas, muutes naiselikud nõrkused tugevusteks, on päris tugev girl power. Lisaks võib sisse visata psühhoanalüütilist lähenemist - seks, surm ja unenäod on põhielemendid, mille ümber tegelaste hirmud ja lootused on koondunud. Nii et meelelahutuslik, mõtlemapanev ja äge film.

Stiilinäide dialoogist:
Colonel Colin Caine: You mean life after death?
Dr. Hans Fallada : Yes.
Colonel Colin Caine : Is there?
Dr. Hans Fallada : What?
Colonel Colin Caine : Life after death?
Dr. Hans Fallada : Do you really want to know?
Colonel Colin Caine : No.
Dr. Hans Fallada : Well, to answer your question, yes...

"Galaxis" (1995)

Halbade filmide üheks olulisemaks tunnuseks on pidev recycling. Oma edukamatelt eelkäijatelt laenatakse nii materiaalses (meenutagem nt vaese Ed Woodi legendaarset kaheksajala näppamist) kui vaimses mõttes. Seda tihti siira imetlusega ja sooviga midagi samalaadset luua, aga välja kukub vilets fan-art, mis filmiajaloo prügikasti vajub. "Galaxis" (a.k.a "Terminal Force") on vaese mehe Terminaator ja Tähesõjad, with a twist of Robocop. Kuna see tuli välja vaid mõni aasta enne Matrixit, on teda tihti sellegagi kõrvutatud. Ja mitte esimese kasuks.

Mingit kauget galaktikat asustab õilis rass, kellelt kuri Kyla näppab kosmilise tähtsusega kristalli. Õnneks on universumis veel teinegi taoline, mille kaevas Peruust äsja välja L.A.-s resideeruv arheoloog Jed. Jed on alkohoolik ning tahab kivi nutsu eest mõnele muuseumile maha lükata. 

Kristalli otsib õilsa rassi esindaja Ladera (Brigitte Nielsen), kes on 2-meetrine maskuliinne blondiin. 

Laderat otsib Kyla.

Jedi otsib hiina maffia, et talt raha tagasi saada.

Kylat ja hiina maffiat otsib L.A. politsei.

Üldiselt oli tegu väga igava filmiga. Igavad tulistamisstseenid (piiratud heli- ja visuaalefektidega...olenemata relvast või materjalist, tegi lask peamiselt "piu" või siis "pau") vaheldusid igavate dialoogidega.

Halva sci-fi tunnuseks on ka metafooride kasutamine, et jumala eest mingeid loogilisi põhjendusi või argumenteeritud seletusi välja ei peaks mõtlema. Niisiis, kui Jed uurib Laderalt, mis värk selle kristalliga ikkagi on, vastab viimane, et see on "pillar of life", "foundation of power" ja "life itself".

Ainsad veidi muhelema ajavad kohad olid muundumis/ilmumis/kadumisstseenid, mille primitiivne morfimistehnika omamoodi nostalgiliselt mõjus. Neid oli kahjuks ainult näpuotsaga.

Robotiks muunduv alakas filmi alguses olid ainsad põnevad 10 sekki.

"One Million AC/DC" (1969)

"One Million AC/DC" on eelkõige tuntud oma eriefektide poolest, mis viivad kunstilise tinglikuse mõiste uuele tasandile. Plastic-eating dinosaur Dino kugistab alla barbinuku. Kummiloomake on sätitud mingite kivide otsa ja kaameraga maapinna tasandilt filmitud. Dinosauruse pea ei liigu, keegi kõigutab teda ainult küljelt küljele, taha on monteeritud jube möirgamine.

Lisaks muidugi gorillakostüümis inimene ja arhiivikaadrite kasutamine draamatilisuse või sümbolismi eesmärgil.

Stsenaariumi autoriks on pseudonüümi Adkon Telmig (vodka gimlet) esinev Ed Wood Jr. Tegu on ühega tema hilisematest filmidest, ajast, mil ta tegi enam selliseid pool-pornokaid ja napsutas palju. Stsenaariumi tuleb siin tinglikult mõista, sest dialoogi on filmis napilt veerandi jagu, ülejäänud osa moodustab poolpaljaste anorektiliste koopabeibede amelemine.

Lugu räägib eelajaloolistest inimestest, keda hoiab oma koopas vangis dinosaurus. Nad tegelevad seal neitsiohverduste, veinijoomise ja orgiatega. On ka kõrvalliin gorillast, kes ühe näitsikutest ära on röövinud. Dinosaurusest võitu saamiseks mõtleb kogukonna kunstnik, kes seni on tegelenud erootiliste piltide joonistamisega, välja vibu. 

Ka 60ndad annavad siin tunda, nii tüdrukute välimuses, kui mingites juhuslikes vahepalades (kunstnik pöördub kaamera poole: "Peace!", amelemine läheb edasi; või täiesti random vibulaul lõpu eel). Kinksi lugu "Apeman" tuleb meelde.

Vaadake - film annab uue tähenduse sõnale "halb" ning aitab mingis mõttes kindlasti iseloomu kasvatada.

Lõpus kõlab ka moraal: "Nothing has changed much down to tha ages. Man has to kill, man has to eat, man has to have his woman."

"Hell Comes to Frogtown" (1988)

Üllatavalt haarav vaatamine - selline mõnusas tempos meelelahutus. Sai naerda ka filmiga koos, mitte ainult selle üle. Paistis, et tegijad olid ise ka asja huumoriga võtnud. Lisaks tip-top screenplay ja mutantkonnade oma aja kohta täitsa kenad kummikostüümid. Tegelaskujud ja dialoogid see-eest väga juustused - eriti peategelane Sam Hell (selline nimi ongi?!) ja tema seksikas hipsteriprillidega valvur Spangle.

Tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, mille elanikkond ning viljakus on drastiliselt vähenenud. Inimsoo jätkamine on esmatähtsusega probleem, millega tegeletakse riiklikul tasandil. Eriline nappus on aga viljakatest meestest. 

Sam Hellile esitatakse vägistamissüüdistus. Kurja vangivalvuri käest päästab ta MedTech, kes sõlmib lepingu, et Sam töötab tulevikus nende heaks. Koos teadlase Spangle´i ja autojuht Centinellaga (selline maskuliinsem naisetüüp) võetakse ette retk Frogtowni, kus pesitsevad mutantkonnad on oma pealiku haaremisse röövinud grupi naisi. Koostöö tagamiseks on Samil jalas mingi voorusevöö tüüpi asi, mis annab elektrit kui ta liiga kaugele läheb või plahvatab, kui ta peaks proovima seda eemaldada. Süsteemi kontrollib Spangle oma kõrvarõngaga. Filmi lõpuks aga seda ei lähegi enam vaja. Sam lepib oma seisusega tulevase inimkonna isana ja sõidab furgoonitäie näitsikutega päikeseloojangusse.

Vahepeal hulk madistamist ja teravmeelseid repliike.

Lisaks screenplay´le ja kostüümidele oli ka Frogtowni olustik täitsa mõnusalt kujunatud - pungid kaheksakümnendad. Sam Helli mänginud Roddy Piper - endine maadleja, kes senini filmides kaasa teeb - jättis samuti täitsa sümpaatse mulje. 

Filmile on 90ndatel vändatud ka kaks järge, aga need juba teiste tegijate poolt ja on kuuldavasti tunduvalt igavamad.

 Raske uskuda, et ma isegi kaalusin sel kevadel konnapäästmistalgutel osalemist...

"Plan 9 from Outer Space" (1959)

Mille muuga alustada halbada filmide blogi, kui mitte Ed Woodi kultusfilmiga "Plaan 9 avakosmosest" (originaaltiitliga "Grave Robbers from Outer Space", mida aga filmi rahastaja, baptistide kirik, ebasobivaks pidas) . Kõigi aegade halvima režissööri mainet kandev Wood sai postuumse kuulsuse osaliseks tänu Tim Burtoni filmile "Ed Wood", kus nimiosas Johnny Depp, ning tema filmide taasavastamisele 80ndatel-90ndatel, mil "halb kino" alternatiivkultuurile huvi hakkas pakkuma. "Plaan 9" on võitnud veel mitmekesiseid anti-auhindu kõikvõimalikes hindamiskategooriates.

Millegipärast ollakse halvale kinole valmis kergemini andestama kui halvale kirjandusele, muusikale või luulele. See on natuke nagu naiivne maalikunst - läheb aeg mööda ja keegi avastab, et tegelikult on päris muhe vaatamine. Iseasi, kas sellist "keel põses" kuulsust väga hinnata saab. Samas, peaasi, et publikule häid emotsioone ja elamust pakub. 

Halb kino on ka väga heaks õppematerjaliks algajatele filmitegijatele - õpid vigu märkama ja analüüsima ning ise teed juba kraadi võrra paremaid filme. Pealegi on need, filmitööstuse äärealadele jäävad teosed, sageli omanäolisemad kui peavoolu kino hea maitse standarditele vastavad filmid. Kui raha pole, tuleb lahenduste leidmisel tegijate fantaasiale lootma jääda.

Neid põhjuseid, miks Ed Wood nii viletsaid filme tegi, on üsna palju analüüsitud. Enim kõlavad arvamus, et püüd olla korraga režissöör, stsenarist ja produtsent, lihtsalt ei kandnud välja. Teisalt ka rahaküsimus. Ed ei tahtnud mingit draamafilmi või romantilist komöödiat teha, vaid ikka kõikvõimalikke koletisi ja action´it sisse panna. Sci-fis torkab aga rahanappus eriti teravalt silma.

Ent ega tal seda režissööriannet kah ikka polnud - vaadake näitlemist, hüplikku montaaži või ohtraid loogikavigu sellegi filmi puhul. Neid vigu ei saa ainult rahapuuduse arvele kanda. Samas meenutatakse teda kui ülimalt optimistlikku-entusiastlikku tegelast, kes oma pidevast põrumisest hoolimata kuni päris lõpuni pead norgu ei lasknud. 

"Plaan 9 avakosmosest", mis Woodi enda lemmikuks oli ja on loodud austusavaldusena vanameister Bela Lugosile (näitleja viimane roll, küll arhiivimaterjalidel ja dublandil põhinev), sisaldab hauaröövlitest tulnukaid, kes surnuid ellu äratavad, et takistada inimkonda uue relva loomisel. Viimase tehnoloogiat pole veel väljagi mõeldud, aga siiski kardetakse, et ükskord inimesed sellegi otsa komistavad ja saadavad oma vastutustundetuses hukka nii oma planeedi kui kogu universumi. Sügavalt patsifistlik film. Maalased on kamp lolle tegelasi, kes oma külaskäigul kosmoselaeva põlema süütavad, märatsevad ning kaklevad. Tulnukad seevastu jätavad õilsa, aga väga naiivse mulje.

Bela Lugosi - archive footage

Ed Woodi elust (ja selle pahupoolest, vaesusest, transvestismist ja alkoholismist), "Plaan 9" tootmisloost, seal leiduvatest apsudest ja muust võiks veel mitu lehekülge triviat kirjutada, aga selle kohta leiab mujaltki infi - praeguseks on internet Woodi fännibaase täis. Vaadake parem filmi ja laske end kaasa viia selle mängulisusest ja naivismist. 

 Kosmoselaev sisaldas ameerika keskklassi kodu köögimööblit.

 Dušikardinad sobisid nii lennukikabiini kui ufolaeva dekoreerima.