"One Million AC/DC" on eelkõige tuntud oma eriefektide poolest, mis viivad kunstilise tinglikuse mõiste uuele tasandile. Plastic-eating dinosaur Dino kugistab alla barbinuku. Kummiloomake on sätitud mingite kivide otsa ja kaameraga maapinna tasandilt filmitud. Dinosauruse pea ei liigu, keegi kõigutab teda ainult küljelt küljele, taha on monteeritud jube möirgamine.
Lisaks muidugi gorillakostüümis inimene ja arhiivikaadrite kasutamine draamatilisuse või sümbolismi eesmärgil.
Stsenaariumi autoriks on pseudonüümi Adkon Telmig (vodka gimlet) esinev Ed Wood Jr. Tegu on ühega tema hilisematest filmidest, ajast, mil ta tegi enam selliseid pool-pornokaid ja napsutas palju. Stsenaariumi tuleb siin tinglikult mõista, sest dialoogi on filmis napilt veerandi jagu, ülejäänud osa moodustab poolpaljaste anorektiliste koopabeibede amelemine.
Lugu räägib eelajaloolistest inimestest, keda hoiab oma koopas vangis dinosaurus. Nad tegelevad seal neitsiohverduste, veinijoomise ja orgiatega. On ka kõrvalliin gorillast, kes ühe näitsikutest ära on röövinud. Dinosaurusest võitu saamiseks mõtleb kogukonna kunstnik, kes seni on tegelenud erootiliste piltide joonistamisega, välja vibu.
Ka 60ndad annavad siin tunda, nii tüdrukute välimuses, kui mingites juhuslikes vahepalades (kunstnik pöördub kaamera poole: "Peace!", amelemine läheb edasi; või täiesti random vibulaul lõpu eel). Kinksi lugu "Apeman" tuleb meelde.
Vaadake - film annab uue tähenduse sõnale "halb" ning aitab mingis mõttes kindlasti iseloomu kasvatada.
Lõpus kõlab ka moraal: "Nothing has changed much down to tha ages. Man has to kill, man has to eat, man has to have his woman."
No comments:
Post a Comment