Kui võtta tudengifilmide tehnilised lahendused, lisada sellele B-filmide tegevustik ning esimese kursuse kunstitudengite pretensioonid sügavamõttelisusele, saamegi käesoleva filmi.
Filmi eriefektid koosnevad algelisest stop motion animatsioonist ning pikkadest igavatest kaadritest, kus näidatakse mõnda eset (nt sedasama voodit) ja lastakse sinna peale selle eseme mõtteid või "deemoni" naeru.
Amelevad teisemelised ja põhjendamatu nudity esindavad B-filmide esteetikat, samas kui kohmakas sümbolism (vt ka verepisaraid nutvad marmorkujud, punane õun, verre uppuv rist, tähenduslikud unenäod jne) esindab taotlusi millelegi sügavama järele.
Kuskil hüljatud mõisas on suur puust voodi, mis õgib inimesi (aga ei ütle ära ka kanakoibadest, veinist ja lilledest). Sama toa seinas, ühe maali taga istub kurvalt üks voodi ohvritest, kes irooniliselt toimuvat veretööd kommenteerib (ja kellele voodi aegajalt kenasid kingitusi nagu suitsu, ehteid ja jalaproteese saadab). Kõige selle alguses seisab aga romantiline lugu inimesse armunud deemonist, kes selle voodi oma pulmaööks võlus, kuid tema armastatu suri ja nende veri andis voodile hinge.
Film on kenasti jaotatud käikudesse: hommikusöök, lõuna ja "teenitud magustoit".
Režissöör ja stsenarist George Barry väitis, et algne idee selleks filmiks ilmus talle unes. Ehk siit ka eklektiline lugu ning sürrealistlik atmosfäär (viimane võib küll ka viletsast screenplay´st ja efektidest tingitud olla). Oma valmimise järel vajus film mõneti unustusse, levides vaid käest-kätte piraatkoopiate vahendusel. Ametlikult ilmus alles 2003. a DVD-na selleks ajaks moodustnud fännbaasi tungival nõudmisel. George Barry väitis tagasihoidlikult, et oli filmi tegemise ja olemasolu vahepeal sootuks unustanud. (Raskestiusutav küll, et keegi, kes seda kordagi näinud on, filmi unustada suudaks.)
Teose kiituseks tuleb siiski öelda, et kohutavast teostusest hoolimata, on alglool potensiaali täitsa korralikuks õudusfilmiks, kui see korralikult lahti kirjutada.
Ning maiuspala ka kunstisõpradele - mustvalge graafika, mida filmis siin-seal näidatakse ja mida seinas kükitav tüüp enda omaks loeb, on tegelikult inglise sümbolistliku graafiku Aubrey Beardsley illustratsioonid Oscar Wilde´i "Saloméle".
"Oh ei! Voodi sõi mu käed ära!"
"Oh ei! Voodi sõi mu õuna ära!"
"Oh ei! Voodi sõi mu risti ära!"
Deemonvoodi armastatu tõuseb hauast.
No comments:
Post a Comment